Obinitsa Issanda Muutmise kirik (Obinitsa)

 tempel, kirik, õigeusk, huvitav koht, monument arhitektuuri / object kultuuripärandi, 1904_construction (en), 1958_construction (en), historical building (en), place of worship (en), tourist attraction (en)

Kunagise Obinitsa kool-kiriku ehitust alustati aastal 1897, hoone pühitseti 1904. aastal. Baltimaades ainulaadne kool-kirik oli puust kahekorruseline kellatorniga hoone. 1950. aastal suleti kirik, hoone anti kasutada koolile. Kogudusele anti uue kiriku rajamiseks üks hektar maad ja kaks vana mahajäetud hoonet. Obinitsa uus kirik asub Obinitsast Piusale viiva maantee ääres surnuaia kõrval. Nõukogude võimu ajal selline tegevus oli põhjendatud sellega, et vastavalt leninlikule dekreedile tuleb kool kirikust lahutada ning koguduselt võtta kooli tarbeks kirikuhoone. Selline tegevus põhines toonase Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimehe Arnold Veimeri kirjalikul korraldusel Meremäe valla täitevkomitee esimehele. 1950. aastal alustas kohalik preester Vilemon Talomees vaatamata takistustele kohaliku kogukonna toetusel uue kiriku ehitamist. Algul töötas preester üksinda, hiljem liitusid tema initsiatiivil ja palvel ka koguduse liikmed. 1951. aastal tehti palju takistusi häirimaks kiriku ehitust. Kiriku ehitust ei toetanud ka Võru maakonna praostkond, nemad tegelesid Meeksi kiriku ehitamisega. 9. jaanuaril 1952 alustati takistustest hoolimata kiriku sisekujundamist. Valga Issidori peakirik andis Obinitsa kogudusele üle Tõrva kiriku varad (kirikukell, ikoonid, kroonlühter, küünlajalad, altar, preestri teenistusriided). Palju annetasid (ehitusmaterjale) kiriku ehitusele kohalikud talumehed, palka ei olnud meestele kuskilt maksta. Toetas ka Eesti Piiskopkond. 15. juunil 1952 pühitseti sisse tellinguis kirik. Obinitsa Apostliku Õigeusu kiriku pühitses Tallinna piiskop Roman Issanda Muutmise auks. 27. oktoobril 1953 andis piiskop Roman Vilemon Talomehele tänukirja, et ta on ennastsalgavalt ja ohvrimeelselt rakendanud kõik oskused, parima tahte ning tööjõu Obinitsa kogudusele uue nägusa kiriku ja kõrvalhoonetega preestrimaja ehitamiseks. Tema tööd on õiglaselt hinnanud ka püha patriarh, kes autasustas teda paalitsa (vaimulik mõõk) kandmise õigusega.