Pakamägi Linnus (Raikküla) | küngas, ajalooline, cave / cave(s) (en), hillfort (en), huvitav koht, loodusmälestis

 küngas, ajalooline, cave / cave(s) (en), hillfort (en), huvitav koht, loodusmälestis

Mälestis on laiemalt tuntud Raikküla Pakamäena. Pakamägi on lame õhukese pinnakattega metsane paekõrgendik, mille läbimõõt on 700 meetrit, absoluutne kõrgus 62,5 meetrit ja suhteline kõrgus ligikaudu 9 meetrit. Kõrgendiku loode- ja põhjanõlv on väga järsud, lääneküljel lõpeb mägi kuni 9 meetri kõrguse astanguga. Astang on enamuses kaetud rusukalde ja taimestikuga, vaid keskosas paljanduvad Raikküla lademe kivimid 2 meetri kõrguse seinana. Astangul oleval platsil peeti vanasti jaanitulesid.
Henriku Liivimaa kroonika andmetel korraldasid 1216. aasta augustis ristisõdijad esimese sõjaretke tollasesse Harju maakonda. Raikküla, kuhu kõik ümbruses olevad hõimud tavatsesid igal aastal nõupidamiseks kokku tulla, oli sõjaretkel ristisõdijate vägede üheks laagrikohaks.
Henriku Liivimaa kroonika andmetele toetudes ongi Raikkülas asuvat Pakamäge rahvatraditsioonis peetud Muinas-Eesti hõimujuhtide kärajate ehk nõupidamise paigaks. Lähikonnas asub Hiie talu ning rahvasuu teab Pakamäel asunud Hiie ojast, ohvrihiiest ja suurest ohvrikivist, samuti sooserval asunud linnusest. Mäel olevat veel mõned inimpõlved tagasi olnud suur Munga kiriku nime all tuntud kivihoone. Ilmselt sellest räägib ka J. Masmanni poolt J. Jungile saadetud teade kloostriaseme kohta Raikküla mõisa lähedal Paka metsas. Linnamäele või võimalikule nõupidamispaigana rajatud kindlustatud laagrikohale viitavaid nähtavaid märke mäel siiski kindlaks tehtud ei ole ning pole ka teostatud arheoloogilisi uuringuid. Mälestis asub Raikküla vallas Raikküla ja Raela küla piiril, Raikküla mõisast u 800 m loode pool, Rapla-Järvakandi-Kergu maantee loodeküljel paeastangul. Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Mälestise väliskontuur on nähtav Maa-ameti kaardil kultuurimälestiste ja kitsenduste kihil. Asulate kindlustamine sai Eestis alguse pronksiajal. Looduslikult hästi kaitstud kohad ümbritseti hilisemas mõistes väheste kindlustustega, arvatavasti lihtsa püsttaraga. Alles rauaaja algul hakati lisaks rajama madalaid muldvalle. Rauaaja jooksul ehitati avaasulate lähedusse võimsad kaitseehitised – linnused. Enamasti valiti linnuse asukohaks kõrgem mägi, neemik või muu paik, mille looduslikku kaitsevõimet tugevdati: kaevati nõlvad järsemaks, rajati kaitsekraavid, kuhjatud vallidele püstitati puidust kaitserajatised. Kindlaid printsiipe järgides tehti linnuse sissepääsud, kujundati õu (majad, kaev), arvatavasti oli mõeldud ka jäätmemajandusele ning mõnel pool vajalikele kuivendussüsteemidele. Osa linnuseid peetakse kogukonna poolt rajatuteks, teiste puhul aga arvatakse, et neil oli kindel omanik, ülik. Valdav osa linnuseid on Eestis kasutusel olnud esimese aastatuhande teisest poolest kuni muinasaja lõpuni. Mitmed suured linnused rajati aga alles hilise rauaaja lõpul ning olid kindlustena kasutusel muistse vabadusvõitluse ajal ning veidi hiljemgi. Kesk- ja uusajal on linnuseid sageli kasutatud küla kogunemiskohana, jaanipeoplatsiks jne. Nende nimi on rahvasuus alles hoitud. Linnused on meie muinasaja kõige suuremad ja enamasti väga hästi hoitud mälestusmärgid.