Kivikalme

 kalmistu, ajalooline, huvitav koht, place of worship (en)

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht. Kalme on kujult ovaalne ja tema pikitelg on veidi ida-lääne-suunast kaldu loode-kagu suunas. Kalme pikkus loode-kagu suunas on 16,2 m, Kirde-edela suunas 11,4 m. Kalme kõrgus on ligikaudu 0,5 m. Kalme loodeserva vastu on korjatud maaharimise käigus poolkaares põllukive. Ka kalme idapoolse serva vastu ja idaosale on kolme kohta kogutud kive. Kalme on paksult kamardunud (Mälestise kirjeldus on koostatud mälestise passi põhjal). Kalme pärineb meie ajaarvamise algusest. Kalme on esmakordselt registreeritud 1977. a juunis arheoloog V. Lõugase poolt. Kalmest on proovišurfiga kirjeldamise ajal kogutud savinõukilde ja luutükke. Kalme võib olla hiline kivikirstkalme või varane tarandkalme. Mälestisele on koostanud passi 1977. a juunis arheoloog V. Lõugas. (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal). Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.