Kivikalme

 kalmistu, ajalooline, huvitav koht, place of worship (en)

Kivikalmele iseloomulik ehituskonstruktsioon, inimluud, teaduslikku informatsiooni sisaldav arheoloogiline kultuurkiht. Kalme on põhiplaanilt ümmargune raun. Kalme kõrgus on ligikaudu 1 m, läbimõõt põhja-lõuna suunas 9,8 m ja ida-lääne suunas 12 m. Kalme ovaalsus on tingitud osalt sellest, et kalme otstele on omal ajal põlluharimise ajal kive kogutud. Eriti on näha hilisemaid kivilademeid edela ja kirde servadel. Kalme pärineb arvatavasti I aastatuhande II poolet eKr. Kalme on esmakordselt registreeritud koos teiste selle rühma kalmetega arheoloog V. Lõugase poolt 1977. a juunis. Kalmest ei ole saadud juhuleidudena ei luid ega asju. Kalme on arheoloogiliselt uurimata. Mälestisele on koostanud passi 1977. a suvel arheoloog V. Lõugas (Mälestise ajalugu on koostatud mälestise passi põhjal). Mälestise kaitsevöönd on 50 m laiune maa-ala mälestise väliskontuurist arvates. Kivikalmete rajamise traditsioon sai Eesti alal alguse pronksiajal ja kestis kuni muinasaja lõpuni, seega üle 2000 aasta. Pae- ja raudkividest rajatud kalmete ehitusstiil ja surnuga ümberkäimise tavad muutusid aegade jooksul märgatavalt. Kalmerajatised olid ümara või nelinurkse põhiplaaniga. Mõned sisaldasid eraldi kividest laotud keskset kirstu, teised jälle mitte ja nende peale oli kantud kõrgem või madalam kivikuhjatis. Surnuid on maetud põletamata ja põletatult, samuti võib olla toimunud ümbermatmisi. Surnutele on erinevatel aegadel kaasa pandud mitmesuguseid asju: hauapanuseid on vahel olnud rohkem, vahel vähem.